Impulsiivsus

1) Mõiste

Impulsiivsus on inimese kalduvus tegutseda kiirustades ja mõtlemata tegevuse tagajärgedele. Impulsiivset käitumist võiks kirjeldada kui muretut, enne-teen-pärast-mõtlen stiilis, liigselt riskeerivat ja olukorda sobimatut. Impulsiivsus on seotud isiksuse, temperamendi ja vaimse tervisega ja võib põhjustada ka tähelepanuprobleeme.Liigset impulsiivsus esineb mitmete psüühikahäirete korral – näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire, sõltuvushäired, bipolaarne häire, antisotsiaalne ja piirialane isiksushäire.

2) Kirjeldus

Impulsiivsus (lad. k. impellere: lükkama, liikuma panema, edasi ajama) on mitmetahuline – see hõlmab endas läbimõtlematut, tagajärgedega arvestamatut käitumist, riskide võtmist ja liiga kerget segavatele stiimulitele reageerimist. Kas inimese impulsiivuse tase on liiga kõrge, sõltub sellest, kui palju see igapäevaelu segab, see omakorda sõltub aga vanusest ja kultuurinormidest. Lapsed on reeglina impulsiivsemad kui täiskasvanud, vanemaks saades me õpime paremini oma impulsse kontrollima. Inimeste impulsiivse tase on suhteliselt stabiilne (püsi-impulsiivsus, impulsiivsus kui loomuomadus), aga seda võivad mõjutada keskkonnas toimuvad sündmused (seisundi-impulsiivsus). Kõik inimesed on mingil määral impulsiivsed ning alles liiga tugev või sagedane impulsiivsuse avaldumine on vaimse tervise ja heaolu seisukohast probleem. Liigne klaasike alkoholi peol, poekassas hetkeimpulsi ajel ostetud šokolaaditahvel, kiiruga ja mõtlematult väljaöeldud solvang vestluses – need mõned elulised näited impulsiivsusest. Liiane impulsiivsus on aga omane mitmele psüühikahäirele – näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire, alkoholi ja narkootikumide tarbimisega seotud häired, söömahood, buliimia, antisotsiaalne ja piirialane isiksusehäire, vihakontrolliga seotud häired ja bipolaarse häire maania-episood. Kuigi pikka aega peeti impulsiivsust ainult negatiivseks omaduseks, mis põhjustab probleeme inimesele, tema perele, sõpradele ja ühiskonnale, ei pruugi impulsiivsus alati inimese jaoks kahjulik olla. Alates 1990ndatest on Scott J. Dickmani  eestvedamisel eristatud adaptiivset (funktsionaalset) ja mitte-adaptiivset (düsfunktsionaalset) impulsiivsust. Ta näitas, et impulsiivsus võib mõnedes olukordades, kus vastamise kiirus on olulisem täpsusest, kasulik olla. Adaptiivselt impulsiivsed inimesed paistavad välja elavamad, seiklushimulisemad, nad on valmis rohkem riske võtma. Kuna on olukordi, kus on kasulikum kiiresti otsustada isegi siis, kui need otsused ei ole kõige õigemad, võib impulsiivsus olla ka positiivne omadus. Mitteadaptiivset impulsiivsust võiks seevastu kirjeldada, kui mõtlematust ja plaanimatust, mis viib negatiivsete tagajärgedeni.

Impulsiivsuse mõõtmine

Enamasti mõõdetakse impulsiivsust küsimustikega, milles inimesed hindavad, kuidas nad tavaliselt käituvad või ennast defineerivad, küsimustikud mõõdavad pigem stabiilset, püsi-impulsiivsust. Tüüpilised väited sedalaadi küsimustikes on näiteks: „muutun kärsituks, kui kuulan pikka loengut või vestlust“; „ostan asju hetketujude ajel“; „tegutsen ilma pikemalt mõtlemata“; „sageli ütlen või teen midagi tagajärgedele mõtlemata“; „mulle ei meeldi kiiresti otsuseid langetada, isegi lihtsaid otsuseid, näiteks mis riided selga panna või kuhu sööma minna“.

Lisaks küsimustikele saab impulsiivsust mõõta ka neuropsühholoogiliste testidega. Nende testide, mis sageli näevad välja nagu lihtsad arvutimängud, eeliseks on objektiivsus – testitulemused ei sõltu inimese subjektiivsetest hinnangutest. Lisaks püsi-impulsiivsusele saab neuropsühholoogilisteb testidega mõõta ka väikseid muutusi impulsiivsuse tasemes. Ühed tuntuimad sedalaadi testid on Go/No-Go Stop/Signal test.

Impulsiivsuse neurobioloogilised alused

Impulsiivsuse erinevate vormide päritavus jääb 40-45% vahele, see tähendab, et pisut vähem kui pool impulsiivsuse variatsioonist populatsioonis on seletatav geneetiliste mõjudega. Ajukuvamiskatsetga on näidatud, et neuroanatoomiliselt on impulsikontrollis oluline roll prefrontaalkoorel. Selle piirkonna püsiva või mööduva kahjustusega inimeste neuropsühholoogiliste impulsiivsusetestide sooritus on halvenenud. Ajus leiduva neurotransmitteri, serotoniini, puudujääk on omane nii impulsiivsusele kui ka mitmele impulsiivsusega seotud psüühikahäirele.

Impulsiivsuse ohjamine

Aju dopmaniini- ja noradrenaliinisüsteemile toimivad ravimid (nt. Ritalin, Concerta, Strattera), mida kasutatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravis nii lastel kui täisealistel, vähendavad liigset impulsiivsust. Psühhosotsiaalne sekkumine, lühike loeng impulsiivsuse olemusest ja praktikum, kus mõõdetakse inimeste impulsiivsust ja arutletakse tulemuste üle, vähendas pikaajaliselt impulsiivset käitumist liikluses.