Johanne Telnes Instanes, MD, PhD, is working 50% position at the University of Bergen, Norway. She is investigating the possible effect of mother´s diet during pregnancy on compulsive or impulsive behavioural traits in the child. The research is based on data from the Norwegian Mother, Father and Child Cohort Study (MoBa).
1) Definitsioon
Hüperaktiivsus on käitumisviis, mida iseloomustab liiga aktiivne käitumine, näiteks ülemäärased liigutused või aktiivsus. Kõige levinumad näited hüperaktiivsusest on mõõdutundetu jutustamine, nihelemine ja püsimatus.
2) Kirjeldus
Hüperaktiivse käitumise määr on inimestel erinev ning see on n.ö dimensionaalne tunnus. Mõnedel inimestel avaldub hüperaktiivset käitumist palju, teistel vähe, enamusel keskmiselt. Näiteks on lapsed vanemate inimestega võrreldes loomupäraselt rohkem energilisemad ja hüperaktiivsemad ning mõned lapsed on hüperaktiivsemad kui teised.
Mõningatel juhtudel võib kõrge hüperaktiivse käitumise tase olla inimese toimetulekut kahjustav – näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) puhul. Hüperaktiivsus on üks ATH põhitunnus ja on seotud kehva tähelepanuvõime ja suurema erutuvusega. ATH diagnostilises kriteeriumis kirjeldatud hüperaktiivse käitumise jooned on järgmised:
Kõiki neid käitumisviise võib normaalseks pidada, ent ATH diagnoosiga inimestel ilmnevad need sagedamini, viivad tõsisemate tagajärgedeni ning võivad kahjustada toimetulekut koolis, tööl või sotsiaalses elus. Laps, kes ei suuda tunnis paigal püsida, võib õpetaja juttu mitte tähele panna või häirida oma klassikaaslaste tööd. Seetõttu võivad halveneda tema akadeemilised tulemused ning klassikaaslased võivad ärrituda nende tööle vahelesegamise tõttu. Teine hüperaktiivset käitumist iseloomustav joon ongi vahele segamine. Ehkki selline käitumine toimub tahtmatult, püsimatuse tõttu, võib see olla häiriv ja tundub kaaslastele teisi mitte arvestav. Seetõttu võidakse last klassikaaslaste poolt eirata ja vältida või isegi kiusata.
ATH diagnoosiga täiskasvanud võivad olla sarnase hüperaktiivse käitumisega kui lapsed, ehkki kõige intensiivsemad käitumisjooned vähenevad ajapikku ja pole enam nii kergesti tuvastatavad. Täiskasvanute hüperaktiivsuse sümptomeid on vähem märgata ning need ilmnevad pigem sisemise rahutusena, pingena või siia-sinna hüplevate mõtetena. Ehkki neid sümptomeid on vähem märgata, võivad need siiski viia negatiivsete tagajärgedeni, nagu probleemid keskendumisega ning raskused lõõgastumisel.